Seisukohad

Sissejuhatus

Vaktsineerimine ehk immuniseerimine on protsess, mille tulemusena kujuneb inimesel ühe kindla haigustekitaja vastu immuunsus (1). Vaktsineerimine tagab inimese õiguse tervisele ja tervishoiuteenustele (2). Rahvastiku piisav immuniseerimise hõlmatus (>90–95%) kindlustab üldimmuunsusfooni, mis piirab nakkushaiguse tekitaja levikut terves populatsioonis (3). Eesti riikliku vaktsineerimiskava uuendus, mille eesmärk on tagada laste ja noorukite vaktsineerimistega hõlmatus, jõustus 1. jaanuaril 2018. Eestis immuniseeritakse lapsi ja noorukeid tuberkuloosi, B-hepatiidi, rotaviiruse, difteeria, teetanuse, läkaköha, punetiste, leetrite, mumpsi, lastehalvatuse, HPV (Inimese papilloomiviirus) ja B-tüübi hemofiilusnakkuse vastu. (4)

Sisu

Vaktsineerimisega on saavutatud rõugete elimineerimine maailmast, tänu millele lõpetati Eestis 1980. aastal rõugete vastu vaktsineerimine. On lootust, et järgmine vaktsineerimisega eemaldatav haigus on lastehalvatus (5). Kuid mitte ainult inimeste vaktsineerimine ei aita epideemiate vastu, vaid ka teiste loomaliikide immuniseerimine. Näiteks immuniseeritakse marutõve vastu koeri ja teisi haigustekitajat kandvaid imetajad läbi söödavate palade (6).

Vaktsiinide ja immuniseerimisprogrammide rakendamise tulemusena oleme saavutanud infektsioonhaigustesse suremuse languse ning osade haiguste täieliku eradikatsiooni. Tõestatud on, et vaktsineerimine ennetab iga aasta 2,5 miljonit surma kogu maailmas. (1)

Ennetamaks lapse haigestumist varases elueas, kui lapse immuunsüsteem on veel täielikult väljaarenemata ja haigustele vastuvõtlikum, on oluline tagada immuniseerimine juba esimestel elukuudel. Tuleb rõhutada, et soovitatav on lapse vaktsineerimine vastavalt riiklike ekspertide poolt koostatud immuniseerimiskavale ning vaktsiinide tegemine väljaspool soovitatud vanust võib mõjutada kõrvaltoimete esinemissagedust. (7)

Parandades lapseeas ligipääsu vaktsiinidele nagu DTP-3 (difteeria-teetanus-läkaköha kolmikvaktsiin) ja leetrite vaktsiinidele, hoiame ära suure arvu surmasid. Varases elueas saadud vaktsiin parandab laste tulevikuväljavaateid ja elukvaliteeti. Vaktsineerimine nooruki- ja täiskasvanueas tõstab tõenäosust elada tervelt. (1)

Riiklik üldpopulatsiooni immuniseerimine tagab kaitse ka nendele, keda ei saa vaktsineerida absoluutsete või suhteliste vastunäidustuste tõttu. Tagades vaktsiinid võimalikult paljudele, vähendame infektsioonhaigustega kokkupuute tõenäosust terves ühiskonnas. Seega võimaldab vaktsineerimine lisaks üksikindiviidile ka kogu populatsiooni tervise kaitse, heaolu ja suremuse vähenemise. (1)

Eesmärgiks peab olema võimalikult suur vaktsineerimise hõlmatuse tagamine, seda nii riigisiseselt kui ka rahvusvahelisel tasandil. Madala sissetulekuga, konfliktipiirkondades ja looduskatastroofide tõttu kannatavates riikides on probleemiks halb arstiabi kättesaadavus ning suurem haiguskoormus. Oluline on püüelda ka nendes riikides vaktsineerimise tagamisele ennetamaks surmasid ning vähendamaks endeemiliste haiguste levikut. (1)

Näeme, et võimalikult kõrge immuniseerimishõlmatus on oluline saavutamaks haiguste nagu lastehalvatuse ehk poliomüeliidi täieliku eradikatsiooni. Global Polio Eradication Initiative on vähendanud poliomüeliidi esinemist 99%, kuid haigus on endiselt aktuaalne vaesemates ühiskondades. Seega ennetamaks uut haigestumise tõusu on oluline tagada kõigi laste vaktsineerimine nendes riikides, kus immuniseerimine riiklikul tasandil on juba praegu võimalik. Läbi selle vähendame haiguse endeemiliseks muutumise tõenäosust. (5, 8)

Eestis on kasutusel väga efektiivsed ja ohutud vaktsiinid. Riiklikus vaktsineerimiskavas olevad vaktsiinid on kõigile lastele tasuta. (9) Tasuta vaktsineerimine on kulutõhusam kui haiguse või selle tüsistuste ravi. Näiteks võib rotaviirusega nakatudes tekkida väikelapsel ohtlik vedelikuvaegus, mis vajab haiglaravi (10) ning leetrite tüsistusena võivad lapsed jääda pimedaks ja saada neuroloogilisi kahjustusi (11). USA investeeris 10 aasta jooksul rõugete elimineerimisse 100 miljonit dollarit. Tänu sellele investeeringule säästab maailm iga aasta 1,6 miljardit dollarit (12).

Kuigi vaktsiinide efektiivsus on tõestatud, töötab neile vastu rahvastiku hõlmatus immuniseerimisega (13). Eestis on immuniseerimishõlmatus alla WHO soovituslikku nõuet (95%). 2016. aastal oli Eestis 2-aastaste laste keskmine vaktsineerimishõlmatus 93,7%, 2017. aastal 93,8%. Kõige madalam oli eelmisel aastal hõlmatus B-hepatiidi osas – 92,6% (14). Hõlmatuse langemine toob kaasa üldimmuunsusfooni languse, mistõttu on rahvastik välditavate haiguste suhtes rohkem ohustatud. On oht, et tekivad vaktsineerimata inimgrupid, kus haigus saab levida, mis omakorda soodustab haiguspuhangute teket.

Vaktsiinide võimalikult suure ohutuse tagamiseks on loodud mitmeetapiline süsteem. Vaktsiinitootja valmistab teaduspõhise, võimalikult puhta, ohutu ja efektiivse vaktsiini. Viiakse läbi kliinilised uuringud, mille käigus kontrollitakse vaktsiini ohutust ja efektiivsust mitmel erineval tasandil. Kasutamisloaeelne testimine on kolmetasandiline ja koosneb laboratoorsetest uuringutest, loomkatsetest ning inimuuringutest. Vaktsiine kontrollitakse ka rahvuslike ja rahvusvaheliste pädevusasutuste poolt. Alles siis on võimalik taotleda kasutamisluba, mida Euroopas väljastab Euroopa Ravimiamet. Peale kasutamisloa väljastamist viiakse läbi veel kasutamisloajärgne seire ja kontroll. Selle käigus selgitatakse välja, mis on vaktsiini harvaesinevad kõrvaltoimed ning analüüsitakse juba teadaolevate kõrvaltoimete esinemissagedust ning põhjust. (15)

Vaktsiinide näol on tegemist bioloogiliste ravimitega. Mistahes ravimite puhul tuleb arvestada, et nende kasutamisega kaasneb kõrvaltoimete tekkimise oht. Seega ei saa ka vaktsiin kunagi olla täiesti kõrvaltoimetevaba. Kuna üldjuhul vaktsineeritakse mitte-haigestunud inimesi (eelkõige lapsi) ning seda tehakse maailmas väga laialdaselt, on inimeste sallivus vaktsiini kõrvaltoimete osas tunduvalt madalam kui nende ravimite osas, mida tarvitatakse juba peale haigestumist. Selline suhtumine on väga laialdaselt levinud just heaoluühiskonnas, kus inimesed ei pruugi tajuda nakkushaigusest põhjustatud ohu tõsidust. (16)

Enne vaktsineerimist viiakse läbi tervisekontroll, millega tagatakse vastunäidustuste vältimine ning ohutus isiku tervisele. Vastunäidustuste korral vaktsineerimist läbi ei viida. Kui tegemist on ajutiste vastunäidustustega, lükatakse vaktsineerimine edasi. (15)

Vaktsiinide vastunäidustused võivad olla alalised või ajutised. Alalisteks vastunäidustusteks on:

• anafülaktilise reaktsiooni teke pärast annuse manustamist;
• anafülaktilist tüüpi ülitundlikkus vaktsiini ühe või mitme koostisosa vastu;
• nõrgestatud elusvaktsiinide kasutamine immuunpuudulikkusega patsientidel, rasedatel ja rakulise immuunsuse puudulikkusega patsientidel.

Ajutine vastunäidustus on terviseseisund, mille puhul ei vaktsineerita kohe, vaid mingi aja möödudes. Näiteks kõikide vaktsiinide ajutiseks vastunäidustuseks on palavikuga/palavikuta kulgev äge haigestumine. Alalised või ajutised vastunäidustused võivad vaktsiinide vahel erineda. (15)

Vaktsiini koostisosade vastu tekkinud ülitundlikkust esineb väga harva (1:1 000 000). Sellist keha reaktsiooni võivad esile kutsuda vaktsiinides olevad antigeenid, valgud, antibiootikumid või abiained. Vaktsiini-allergeeniks võib olla patsiendile munavalk, kuid kui tavalise muna söömine mingit reaktsiooni esile ei kutsu, on munavalk samuti inimesele ohutu. Želatiin on mõnedes vaktsiinides kasutatav stabilisaatoraine, kuid kui inimesel on vastava aine suhtes ülitundlikkus, võib alati kasutada alternatiive, või juhul, kui süst on vältimatu, teha nahatest.(15)

Vaktsiinide ohutusest rääkides tuleb silmas pidada, milline on vaktsiinist saadav kasu ning võimalike kõrvaltoimete suhe. Vaktsiinidega on võimalik nakkushaigusi vältida ning ära hoida nendest tingitud tüsistusi (sh surmajuhtumid). Kasutusele võetakse ainult need vaktsiinid, millest saadav kasu kaalub oluliselt üles sellega kaasneda võivad riskid. Kui on tekkinud olukord, kui võib põhjendatult eeldada, et vaktsiin põhjustab mõne tõsise kõrvaltoime tekke, siis vaktsineerimist läbi ei viida (see on vastunäidustatud). (16)

Tiomersaal on elavhõbedat sisaldav säilitusaine, mis väljub kehast 3–7 päevaga väljaheite kaudu. Seda on varasemalt kasutatud vaktsiinides põhjusel, et vaktsiinidoosid olid ühises viaalis, kust doose pidi võtma ühe kaupa. Seetõttu oli suur oht vaktsiini saastumisele. Tänapäeval on vaktsiinid ühe kaupa doosides, mistõttu ei ole ka enam tiomersaali kasutamine vaktsiinides vajalik ja mõistlik. Tiomersaal on usaldusväärne ja vaktsiinile lisatud annused on nii lastele kui ka täiskasvanutele ohutud. Samuti on tegemist tiomersaali puhul etüülelavhõbedaga. Neurotoksilist mõju põhjustavad eeskätt metüülelavhõbe suuremates kogustes. Teadusuuringud ei ole leidnud seost vaktsiinide (sh ka tiomersaali sisaldavate vaktsiinide) ja autismispektri häiretega. (17, 18)

Ükski Eestis kasutatav väikelastele mõeldud vaktsiin ei sisalda tiomersaali. Eestis võib tiomersaali sisalduda jääkidena vaid difteeria-teetanuse vaktsiinis, mida kasutatakse peamiselt täiskasvanute revaktsineerimisel iga 10 aasta tagant. Jäägid võivad pärineda tootmisliinidest, aga eraldi seda vaktsiini koostisesse lisatud ei ole. (18)

Seisukoht

Igal lapsel peab olema võimalus saada kaitset oma tervisele vaktsineerimise näol. Vaktsineerimiskavas sisalduvate vaktsiinidega peab olema Eesti keskmine immuniseerimise hõlmatus üle 95%, mistõttu on tähtis tõsta inimeste teadlikkust vaktsineerimise vajalikkusest ja ohutusest. Igal lapsevanemal peab olema võimalus saada tõenduspõhist informatsiooni vaktsiinide kohta.

Tervishoiutöötajatel on oluline roll vaktsineerimise hõlmatuse suurendamisel. Tervishoiutöötaja ülesandeks on tutvustada inimesetele nii vaktsineerimise kasutegureid kui ka võimalikke kõrvalmõjusid. Suhtlus patsiendiga peab olema kahepoolne, leides kõigile tema küsimustele vastused. Inimese kuulamiseks tuleb võtta vajalik aeg.

Lisaks info jagamisele vaktsineerimise kohta peavad tervishoiutöötajad olema ka ise eeskujuks, lastes ennast ja oma perekonda vaktsineerida. See omakorda vähendab riski, et tervishoiutöötaja oleks ise mõne vaktsiinvälditava haiguse edasikandja.

Täiskasvanutele peab olema tagatud vaktsineerimiskavas ettenähtud revaktsineerimine difteeria-teetanuse vaktsiiniga iga 10 aasta tagant (19). Lisaks soovitame igal aastal oma ja lähedaste tervist kaitsta gripivaktsiiniga ning Eesti kui endeemilise piirkonna puhul on vajalik olla vaktsineeritud ka puukentsefaliidi vastu (19, 20). On eriti tähtis, et rasedad kui riskigrupp oleksid vaktsineeritud gripi vastu ning 3. trimestril ka difteeria-teetanus-läkaköha vaktsiiniga (21).

Ideaalset vaktsiini ei eksisteeri ning isegi kõige efektiivsemad ja paremad vaktsiinid võivad tekitada mittesoovitavaid kõrvalnähte. Kõige raskem võimalik kõrvaltoime on anafülaktiline reaktsioon, mis on ravitav adrenaliiniga. Seetõttu on soovitatav jääda peale vaktsineerimist 15 minutiks tervishoiuasutusse. Osadel vaktsiinvälditavatel haigustel puudub spetsiifiline ravi, osadel on spetsiifiline ravi olemas, aga sellest hoolimata võivad tekkida tüsistused. Vaktsiinvälditavad haigused kulgevad raskemalt kui vaktsineerimise kõrvaltoimed, mistõttu ületab vaktsineerimisest saadav kasu tunduvalt võimaliku kahju.

Enamik terviseprobleeme, mis on tekkinud pärast vaktsineerimist, on juhuslikult kokku langenud muu haigusega. Kui vaktsineerimise järgselt tekib terviseprobleem, mis tekitab kahtlust vaktsineerimise kõrvaltoimele, on vajalik sellest rääkida oma perearstiga või immuniseerimist teostanud meditsiinitöötajaga.

Allikad

1. WHO. Immunization. Leitav: http://www.who.int/topics/immunization/en/
2. WHO. Global Vaccine Action Plan 2011 – 2020. 2013: 9-21, 39-57. Leitav: http://www.who.int/immunization/global_vaccine_action_plan/GVAP_doc_2011_2020/en/
3. Meriste, S., Oona, M., Tamm, E., & Lutsar, I. Immuniseerimisega välditavate nakushaiguste levik ja preventsioon Euroopas ja Eestis. Eesti Arst. 2006; 85 (2): 107-126.
4. Tervise- ja tööministri määrus: Immuniseerimiskava. Saadaval: https://www.riigiteataja.ee/akt/107032017018
5. WHO. 10 facts on polio eradication. Leitav: http://www.who.int/features/factfiles/polio/en/
6. Global Alliance on Rabies Control. Leitav: http://www.benchmarkreporter.com/garc-said-investment-in- dogvaccination-is-the-effective-way-to-reduce-160-deaths-a-day-from-dog-bites/2155
7. Rashid H, Khandaker G, Booy R. Vaccination and her immunity: what more do we know?. Curr Opin Infect Dis. 2012; 25 (3): 243-249.
8. Unicef. Polio Eradication & Endgame Strategic Plan 2013-2018. Leitav: https://www.unicef.org/immunization/files/PEESP_EN_US.pdf
9. Terviseamet. Vaktsineerimise korraldus Eestis. Leitav: http://www.vaktsineeri.ee/vaktsineerimise-korraldus-eestis.html
10. CDC. Rotavirus. Leitav: https://www.cdc.gov/rotavirus/index.html
11. CDC. Measles. Leitav: https://www.cdc.gov/measles/about/complications.html
12. WHO. State of the world’s vaccines and immunization. Third Edition. 2009: 79-81. Leitav: http://apps.who.int/iris/bitstream/10665/44169/1/9789241563864_eng.pdf
13. Burns IT, Zimmerman RK. Immunization barriers and solutions. J Fam Pract 2005; 54: S58–62.
14. Terviseamet. Riiklik immuniseerimiskava ja selle täitmine. Leitav: http://www.terviseamet.ee/nakkushaigused/vaktsineerimine/riiklik-immuniseerimiskava-ja-selle-taitmine.html
15. Kutsar K. Vaktsiinid ja vaktsineerimine. Vaktsineerija käsiraamat. 2014: 55-58.
16. Terviseamet. Vaktsiinide ohutus. Leitav: http://www.vaktsineeri.ee/vaktsiinide-ohutus.html
17. WHO. Thiomersal. Leitav: http://www.who.int/biologicals/areas/vaccines/thiomersal/en/
18. FDA. Thiomersal and Vaccines. Leitav: https://www.fda.gov/BiologicsBloodVaccines/SafetyAvailability/VaccineSafety/UCM096228#bib
19. Terviseamet. Täiskasvanute vaktsineerimine. Leitav: http://www.vaktsineeri.ee/taiskasvanute-vaktsineerimine.html
20. Terviseamet. Puukentsefaliit. Leitav: http://www.terviseamet.ee/fileadmin/dok/Nakkushaigused/nakkused/Puukentsef.pdf
21. CDC. Guidelines for Vaccinating Pregnant Women. Leitav: https://www.cdc.gov/vaccines/pregnancy/hcp/guidelines.html

2016. aasta novembris võttis Tartu tudengiorganisatsioonide koostöövõrgustik vastu Tervisliku tudengiorganisatsiooni mudeli. Dokumendis on kirjas tõekspidamised viiest valdkonnast, sealhulgas võrdse kohtlemise kohta. Soovime Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) väljapoole suunatud suurüritustele esinejaid valides teha seda teadlikult, püüeldes võimalusel soolise, vanuselise ja rahvusliku mitmekesisuse poole.

Eelmisest aastast saame tuua kaks vastanduvat näidet. Veebruaris 2016 toimunud EAÜSi Visioonikonverentsil avanes vaatepilt, kus kümne esineja seas oli üks naisterahvas (10%). Ühest küljest on see tingitud Eesti ühiskonnas esinevast jaotusest, kus enamik tippjuhte on mehed ning reklaami mõttes on alati hea kutsuda esinema ikkagi kõige-kõigemaid spetsialiste. Teisest küljest on asja taga meeste suurem valmisolek esineda. Kindlasti aga ei ole selles olukorras süüdi meie naiste teadmised, esinemisoskused või kogemused. Kodanikuühiskonna esindajate poolt algatatud aktsioon “Naised teleekraanile” (1) näitas selgelt, et ettevõtlikke, kogenud ja sisukaid naisi on Eestis hulganisti. 2016. aasta aprillis vaimse tervise teemadel korraldatud Eesti Arstiteadusüliõpilaste Päevadel (EAÜP) domineerisid jällegi naisesinejad (70%).

Ühiskonnas ja noorte mõtteviisides muutuse esile kutsumiseks ja teadlikkuse tõstmiseks ei piisa ainuüksi heade esinejate loetlemisest.(1) Võttes avalikku seisukoha, panustame sellesse, et Eesti noored sooviksid ja julgeksid pürgida kõrgemale, sõltumata oma soost ja rahvusest.

Seetõttu teeb EAÜSi juhtkond ettepaneku jälgida edaspidi head tava, mille kohaselt pürgitakse EAÜSi suurüritustel (EAÜP jt väljapoole suunatud vähemalt 4 esinejaga üritustel) esinejate valikus soolise, ealise ja rahvusliku mitmekesisuse poole.*

Seisukoha võtmisega saame eeskujuks olla teistele noorteühendustele ning veelgi enam toetada oma katuseorganisatsiooni, IFMSA, seisukohti (2). Oleme kindlad, et häid esinejaid ja eksperte leidub kõigis rahvastikugruppides.

*EAÜSi juhtkond soovib rõhutada, et säärase hea tava loomisel ei tee me kompromisse esinejate kvaliteedis. Teadvustame ka, et alati ei ole see võimalik, mistõttu saab tava olla vaid soovituslik.

Allikad

1. Naiste Hääl (08.03.2015) Aktsioon „Naised teleekraanile!“ Kättesaadav: https://naised.net/2015/03/08/naistepaeva-uhispoordumine-err-noukogu-ja-juhatuse-poole/
2. International Federation of Medical Students’ Associations (07.03.2015) IFMSA policy statement on Gender Equity. Kättesaadav: http://ifmsa.org/wp-content/uploads/2015/05/PS_2015MM_Gender_Equity-1.pdf

27. aprillil 2016 sai surma 50 inimest, nende hulgas meditsiinitöötajaid ja lapsi, kui Süürias Aleppos korraldati õhurünnak piirkonna ühele olulisemale lastehaiglale. Teiste hulgas suri nimetatud rünnakus ka dr Wassim Mouaaz, kes oli Aleppo üks viimaseid lastearste. 24 tundi hiljem pommitati Aleppo Marja piirkonna kliinikut, mis oli spetsialiseerunud krooniliste haiguste ravile. Ainuüksi nendest haiglatest Süürias, mida toetavad Piirideta Arstid (pr k Medecines Sans Frontieres, MSF) ja Rahvusvaheline Punane Rist (ingl k International Committee of the Red Cross), sattus sel aastal ajavahemikus veebruarist aprillini õhurünnakute alla seitse. Juuli 2016 oli Süüria Inimõiguste Vaatluskeskuse andmetel meditsiiniasutuste jaoks seni laastavaim – 43 rünnakut ühe kuu jooksul. (1) Novembri keskpaigas rünnati kahes Süüria linnas, Aleppos ja Idlebis, 48 tunni jooksul kokku viit haiglat ja ühte mobiilset kliinikut. (2)

Selge on, et Süüria ei ole ainus koht, kus niisugused rünnakud aset leiavad. Haiglad on sõjategevuse sihtmärgiks teiste hulgas näiteks Sudaanis, Afganistanis ja Jeemenis ning on seda olnud juba aastaid. Vahemikus 2014. aasta jaanuarist 2015. aasta detsembrini raporteeris WHO 594 rünnakut tervishoiule, mistõttu suri 959 ja sai kannatada 1561 inimest 19 eri riigis. Üle poolte rünnakutest tehti haiglatele ja kõikidest rünnakutest 62% on leitud tõendeid tahtlikust tervishoiuasutuste sihtmärgistamisest. (3)

Peale haiglate pommitamise on toimunud meditsiinitöötajate ahistamisi, röövimisi ja tapmisi. Meditsiinitransporti on kasutatud inimeste petmiseks ja vastaste aladele tungimiseks. Kõik nimetatu on aga rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumine. Meditsiinitöötajate ründamisega rikutakse tervishoiutöötajate neutraalsuse printsiipi ning see võtab abivajajatelt võimaluse kiirele abile. (4)

Suur osa rahvusvahelisest humanitaarõigusest tugineb 1949. aastal vastu võetud Genfi konventsioonile ning selle lisaprotokollidele aastatest 1977 ja 2005. Sellele on alla kirjutanud 196 riiki. Genfi konventsioon käsitleb relvakonfliktist mõjutatud isikute ja objektide kaitset ning sätestab relvakonflikti korral haiglatesse, haigetesse ja meditsiinitöötajatesse puutuva. (5)

Kõik relvakonflikti osapooled peavad järgima rahvusvahelist humanitaarõigust. Näiteks peavad Genfi IV konventsiooni II osa artikli 18 kohaselt konflikti osapooled alati austama ja kaitsma tsiviilhaiglaid ega tohi neid ühelgi tingimusel rünnata. Artikli 19 kohaselt ei lõppe tsiviilhaiglate kaitse ka siis, kui neis haiglates ravitakse haigeid ja haavatuid, kes on relvajõudude liikmed. Artikli 20 kohaselt tuleb austada ja kaitsta ka tsiviilhaiglate personali. (6)
Genfi I konventsiooni III peatükk sätestab suhtumise peamiselt haavatud või haigete sõjaväelastega tegelevatesse meditsiiniüksustesse ja –asutustesse relvakonflikti olukorras. Artikkel 19 ütleb, et ühtegi meditsiiniasutust ei tohi mingil tingimusel rünnata ning konfliktiosalised peavad neid alati austama ja kaitsma. Sama konventsiooni IV peatükk sätestab meditsiinipersonali kaitse ning privileegid. (7)

Ka selle aasta jooksul on maailma juhtivad organisatsioonid nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) ja Euroopa Liit (EL) esitanud resolutsioone ja väljaütlemisi humanitaarõiguste kaitseks. 28. aprillil 2016 võeti EL-s vastu resolutsioon, mille kohaselt peab olema haiglate ja koolide ohutus tagatud ka sõjakolletes. Liikmesriike kutsuti üles teatama humanitaarõiguste rikkumistest ja tagama rahvusvahelise humanitaarõiguste kaitset. (8) 3. mail 2016 võeti ÜRO-s vastu resolutsioon 2268, milles mõisteti tugevalt hukka meditsiiniliste asutuste ja personali ründamine sõjalises konfliktis. Samuti rõhutati Genfi konventsioonist kinni pidamise olulisust. (9) Paraku ei ole see aga lõpetanud haiglate pommitamist kriisikolletes.

Haiglate ja meditsiinitöötajate ründamist ei tohi aktsepteerida. Lubades rünnakute toimumist, ilma et sellele järgneks avalikku debatti ja karistusi, kiidame heaks inimsusevastased- ja sõjakuriteod. Saavutamaks tervishoiuteenuste, meditsiinitöötajate ja patsientide kaitset, tuleb rakendada meetmeid erinevatel rahvusvahelistel ja ühiskondlikel tasanditel. Olulisemateks meetmeteks peame alljärgnevaid.

• ÜRO ja teised rahvusvahelised ühendused karistavad humanitaarõiguste rikkumisi ning teevad kõik endast oleneva, et rikkumisi ära hoida.
• Riigid tunnistavad mistahes viisil tehtud rünnakuid tervise sektorile kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumist.
• Nii rahvusvahelise ja riikliku meedia kui ka sotsiaalmeedia kaudu mõistetakse meditsiiniasutuste ja -töötajate vastased rünnakud hukka. Meedia ülesandeks on pöörata probleemidele tähelepanu, levitada vastavasisulist õiget informatsiooni ning selle kaudu tõsta laiema avalikkuse teadlikkust.
• Igaüks austab ja toetab arstide õigust ning kohustust aidata kõiki inimesi, olenemata nende vanusest, soost, haigusest, uskumustest, rassist, etnilisest päritolust, rahvusest, poliitilistest vaadetest, seksuaalsest orientatsioonist, sotsiaalsest positsioonist ühiskonnas.
• Meditsiinitöötajatele, kes tegutsevad kriisipiirkondades ning riskivad teisi aidates oma eluga, avaldatakse austust ja toetust.
• Meditsiinitöötajad ja -tudengid teadvustavad probleemi olemust ning aitavad seda kajastada.
• Õpilaste teadlikkust humanitaarõiguse olemusest ja selle rikkumistest tõstetakse, lisades õppeprogrammi vastavate teemade käsitluse.
• Organisatsioone, mis tegelevad kriisiriikides meditsiinilise või muu abi tagamisega, toetatakse rahaliselt. Sellisteks organisatsioonideks on teiste hulgas näiteks Piirideta Arstid, Rahvusvaheline Punane Rist, Süüria Ameerika Meditsiiniühing (ingl k Syrian American Medical Society).
• Inimesi, kes on pidanud kriisikoldest mõnda teise riiki põgenema, koheldakse võrdväärsetena. Neile pakutakse abi ja toetust ning neid ei diskrimineerita.

Allikad

1. Medecins Sans Frontierers (2016) Review of Attack on Al Quds hospital in Aleppo City
2. World Health Organization (2016) WHO condemns massive attacks on five hospitals in Syria. Kättesaadav: http://www.who.int/mediacentre/news/statements/2016/attacks-hospitals-syria/en/ (15.12.2016)
3. World Health Organization (2016) Report on attacks on health care in emergencies
4. Peerwani, N (2016) Physicians for Human Rights – Persecution of Health Workers. Kättesaadav: http://physiciansforhumanrights.org/issues/persecution-of-health-workers/ (13.12.2016)
5. Välisministeerium (2015) Rahvusvahelise humanitaarõiguse ülevaade. Kättesaadav: http://www.vm.ee/et/rahvusvahelise-humanitaaroiguse-ulevaade (13.12.2016)
6. Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsioon. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/79260 (13.12.2016)
7. 12. augusti 1949 Genfi (I) konventsioon haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta maismaal. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/79239 (13.12.2016)
8. ÜRO (2016) Security Council Adopts Resolution 2286 (2016), Strongly Condemning Attacks against Medical Facilities, Personnel in Conflict Situations. Kättesaadav: http://www.un.org/press/en/2016/sc12347.doc.htm (27.11.2016.)
9. Euroopa Parlament. 2016/2662(RSP) – 28/04/2016 Text adopted by Parliament, single reading. Kättesaadav: http://www.europarl.europa.eu/oeil/popups/summary.do?id=1435283&t=e&l=en (27.11.2016.)