Autor: Alfred Georg Klamas (I kursus)
Artikkel on valminud ajakirja Curare talvenumbri jaoks.
„Ülikool“ ja „teadustöö“ on teatavasti täiesti lahutamatud mõisted, kuid paraku jäävad nad paljude tudengite jaoks siiski teineteisest kaugeks. Uurisin meditsiiniteaduste valdkonna professorite käest järele, kuidas nemad teadustööga alustasid ning milline peaks olema ja mida peaks tegema tudeng, kes soovib õpingute kõrvalt teadusega tegeleda.
Margus Lember
„Minu esimene kokkupuude teadustööga oli 1. kursuse kevadsemestril. Tol ajal käisid paljud üliõpilased kateedrite juures töötavates ÜTÜ (Üliõpilaste Teadusliku Ühing) ringides, kus lisaks temaatilistele koosolekutele sai soovi korral päris oma teadusprojekti ellu viia ja sellest võistlustöid kirjutada. Mind kutsus 1. kursuse kevadel biokeemia kateedrisse vanemõpetaja Laine Villako, kelle juhendamisel valmis töö laktaasi aktiivsuse määramisest rottide peensoole limaskestas. Selle käigus osalesin ise loomeksperimentide läbiviimises ja ensüümiaktiivsuse biokeemilises määramises. Iseendalegi märkamatult olin järgmistel aastatel osaline ÜMPI (üld- ja molekulaarpatoloogia instituut) enteroloogialabori töös Agu Tamme juhendamisel. Mõlemad tegevused toimusid prof Kaljo Villako üldjuhendamisel. Vanematel kursustel tegin võistlustöö müokardiinfaktihaigete riskiteguritest ja seostest hüpolaktaasiaga. Osalesin ÜTÜ teaduskonnasisehaiguste ringis, kus juhendajad olid legendaarsed professorid Kuno Kõrge ja Vello Salupere, tookordsed dotsendid Ülo Lepp ja Heidi-Ingrid Maaroos. Ülikooli lõpetamise järel jätkasin internatuuris ning astusin aspirantuuri, mis otseselt tugines üliõpilasena alustatud uurimistööl juba tuttavate õppejõudude juhendamisel. Tagasivaatavalt võin kinnitada, et tudengina alustatule järgnesid edasised tegevused loogilises järjestuses, ühelt poolt kujundasid seda huvid, aga teiselt poolt motiveerivad juhendajad ja nende poolt väljapakutu. Loomulikult toimus kogu teadustöö lisaks õppekavale, ainepunkte tookord ei jagatud. Aga see tegevus oli huvitav, õppisime nii teadustöö metoodikat, tööd kirjandusega, andmeanalüüsi, ettekannete tegemist jmt. Ning lisaks oli osalemine teadustöös prestiižne, paljud meie rühma poisid käisid juba esimestest kursustest alates erinevate kateedrite juures, populaarseimad olid lisaks biokeemiale farmakoloogia, füsioloogia ja immunoloogia.”
Uurimissuunad
Töö eesmärk on uurida seoseid kehakoostise, metaboolselt aktiivse rasvkoe ning erinevate krooniliste haiguste kulu vahel. Selleks uuritakse väikese aktiivsusega põletiku, adipokiinide ning kehakoostise seost selliste krooniliste haigustega nagu metaboolne sündroom, artriit, osteoartriit, osteoporoos ning krooniline neeruhaigus, samuti rahvastikupõhisel valimil adipoossetel, kuid metaboolselt tervetel isikutel.
Teadustööga alustamiseks peab olema huvi ja sisemist motivatsiooni. Huvilised peaksid osalema üliõpilaste ringides, ise õppejõududega aktiivselt suhtlema. Õppejõud on valmis panustama tudengite juhendamisse. Mida tõsisema suhtumise ja töökusega paistab tudeng silma, seda enam ülesandeid ta tavaliselt saab ning seda suuremate saavutusteni on võimalik juba tudengina jõuda. Ei tasu peljata prekliinilisi alasid. Enamik hilisemaid teaduses edukaid klinitsiste on kunagi alustanud prekliiniliste töödega. Loomulikult tuleb teha täiendavat tööd, aga millegi uue kindlakstegemise rõõm ning süvenemine pakuvad rahuldust teadustööst, täiendavaid kontakte ning võimalusi suhelda teaduses kolleegidega ning oma eriala arendavate asjatundjatega. Teaduslik probleemikäsitlemine, arutlemisoskus, kriitiline mõtlemine ja uute ideede genereerimine ning nende uuringutes kontrollimine – need on oskused, mida saab Tartu Ülikoolis omandada paralleelselt arstiharidusega. Millega oma aega sisustada, see on valikute küsimus.
Pärt Peterson
„Soovisin teadlaseks saada juba noores eas ning hakkasin varakult tegelema.“
Uurimissuunad
Projekti eesmärk on selgitada, kuidas immuunsüsteem tagab immuuntolerantsuse omaenda keha antigeenide vastu. Immuuntolerantsus kujuneb tüümuses, kus diferentseeruvad T-rakud, millel on oluline funktsioon rakulises immuniteedis. Selle käigus T-rakud läbivad tüümuses selektsiooniprotsessi, et elimineerida autoreaktiivsed rakud. Selektsiooniprotsessis on olulisel kohal AIRE-geen, mis on vajalik, et vältida autoimmuunse reaktsiooni teket. Uuringute eesmärk üldisemalt on immuuntolerantsuses osalevate epigeneetiliste ja geneetiliste faktorite leidmine. Lisaks analüüsime immuuntolerantsuse mehhanisme raseduse korral ning töötame välja 3D-organkultuuri, et selgitada tüümuses toimuvaid muutusi vananemise käigus. Töö eesmärk on leida ka uusi biomarkereid autoimmuunsetele haigustele ning uurida tsütokiinide kui signaalmolekulide vastast immuunreaktsiooni. Uurimisteema aitab kaasa immuuntolerantsuse mehhanismide ja autoimmuunhaiguste patogeneesi paremale mõistmisele.
Tegelikkuses on tudengil teadustöös osaleda üpris raske: õppimine ja eksperimentaalne laborimaailm on teineteisest väga kauged ning detailirohkus metoodilise keerukusega võivad pea pöörlema panna. Õppimise kõrvalt on raske teadusega tegeleda, asjad võivad hakata venima ja tekib frustratsioon. Lisaks sellele ei sobi igaüks teadlaseks – teadlaseks kasvamine on pikk protsess ja see nõuab tohutult palju tahtmist, aega ja tööd endaga. Kes aga suudab seda teha, peaks kindlasti proovima – akadeemiline vaim ja vabadus on midagi täiesti omapärast. Teadlase töö on tegelikkuses kunstniku omaga väga sarnane: selleks peab olema sisemine soov midagi uut luua, teada saada, leida.
Kui üliõpilasel on kindel soov saada teadlaseks, siis peaks esimene kokkupuude teadusega toimuma kindlasti esimese kolme õpinguaasta jooksul ning kõige esimene eesmärk võiks olla metoodikaga tutvumine, seejuures on väga oluline õppida kriitiliselt mõtlema. Üliõpilasel tasuks leida teadusgrupp, mis on seotud tema tulevase erialaga ning milles on võimalik hakata kõige lihtsamatest asjadest pihta ning edasi areneda. Tudeng peab ise näitama üles huvi ja initsiatiivi. Peaasi on proovida. Kindlasti tasub rõhutada, et teadusega alustades on kolm kõige olulisemat aspekti: juhendaja, juhendaja ja veel kord juhendaja.
Ursel Soomets
„Soovisin juba ülikooli tulles teadusega tegeleda ning alustasin praeguse akadeemiku Jaak Järve laboratooriumis töötamist juba esimese kursuse oktoobris koos veel nelja-viie teadushuvilise tudengiga.“
Uurimissuunad
Metaboloomika – teadus, mis tegeleb metaboliitide uurimisega organismi, koe või raku tasandil. Metaboloomikas on mitmeid uurimissuundi. Doktorant Aigar Ottas on uurinud näiteks nahahaiguste metaboloomikat (kas vereproovidest võib leida spetsiifilisi biomarkereid, mida saab seostada haiguse raskusastmega). Doktorant Rando Porosk on uurinud volframiinipuudulikkusega hiirte metaboloomikat ja käitumuslikkust. Töö käigus selgus, et hiire organism on hea mudel diabeedi arengu kirjeldamiseks, ning et on võimalik uurida, kuidas muutub erinevate metaboliitide kontsentratsioon eri kudedes haiguse progresseerumise käigus. Praegu käib koostöös Rootsi teadlastega kõhupiirkonna aneurüsmide metaboloomika uurimine, et selgitada välja, kas eksisteerib biomarkereid, mille järgi saaks otsustada näiteks selle üle, kui kiiresti peab patsienti opereerima (seni on leitud juba neli markerit!). Kliinikumiga on uuritud mitmete perifeersete arterite haigusi põdevate patsientide veresoonte metaboloomikat. Koostöös Maaülikooliga uuritakse piima metaboloomikat ja lehma tervist metaboloomiliste meetodite abil.
Tudengil ei pea teadustööga alustamiseks olema mingit erilist kvalifikatsiooni, kõige tähtsam on isiklik huvi ning on tore, kui tudengil on kindel visioon, mida ta tahab uurida. Nii on teda lihtsam juhendada ja kindlaks määrata, millise uurimisgrupiga oleks tudengil kõige targem liituda. Kindlasti võiks tudeng olla valmis siduma ka lõpetamisjärgset elu teadusega.
Kuna metaboloomikas tuleb 90 protsenti tööst teha arvutiga ning vaid 10 protsenti on klassikaline laboritöö, sobib ala eelkõige neile, kes saavad arvutitega hästi läbi ning kellele meeldib statistika. Laborisse tulles alustab tudeng teaduslike tekstide lugemisega ja algtõdedega tutvumisega. Tähtis on, et tudengil tekiksid igal etapil küsimused, sest vaid nii on võimalik asjadest päriselt aru saada. Kui tudeng on oma eelistused valinud, algab teadustöö juhendaja käe all lihtsamatest asjadest ning sealt arenetakse edasi. Üldiselt on teaduses kõige olulisem olla rõõmsameelne ja mitte tunda sundlust, siis tulevad ka tulemused.