EESTI ARSTITEADUSÜLIÕPILASTE SELTS MÕISTAB HUKKA HAIGLATE JA MEDITSIINITÖÖTAJATE RÜNDAMISE

27. aprillil 2016 sai surma 50 inimest, nende hulgas meditsiinitöötajaid ja lapsi, kui Süürias Aleppos korraldati õhurünnak piirkonna ühele olulisemale lastehaiglale. Teiste hulgas suri nimetatud rünnakus ka dr Wassim Mouaaz, kes oli Aleppo üks viimaseid lastearste. 24 tundi hiljem pommitati Aleppo Marja piirkonna kliinikut, mis oli spetsialiseerunud krooniliste haiguste ravile. Ainuüksi nendest haiglatest Süürias, mida toetavad Piirideta Arstid (pr k Medecines Sans Frontieres, MSF) ja Rahvusvaheline Punane Rist (ingl k International Committee of the Red Cross), sattus sel aastal ajavahemikus veebruarist aprillini õhurünnakute alla seitse. Juuli 2016 oli Süüria Inimõiguste Vaatluskeskuse andmetel meditsiiniasutuste jaoks seni laastavaim – 43 rünnakut ühe kuu jooksul. (1) Novembri keskpaigas rünnati kahes Süüria linnas, Aleppos ja Idlebis, 48 tunni jooksul kokku viit haiglat ja ühte mobiilset kliinikut. (2)

Selge on, et Süüria ei ole ainus koht, kus niisugused rünnakud aset leiavad. Haiglad on sõjategevuse sihtmärgiks teiste hulgas näiteks Sudaanis, Afganistanis ja Jeemenis ning on seda olnud juba aastaid. Vahemikus 2014. aasta jaanuarist 2015. aasta detsembrini raporteeris WHO 594 rünnakut tervishoiule, mistõttu suri 959 ja sai kannatada 1561 inimest 19 eri riigis. Üle poolte rünnakutest tehti haiglatele ja kõikidest rünnakutest 62% on leitud tõendeid tahtlikust tervishoiuasutuste sihtmärgistamisest. (3)

Peale haiglate pommitamise on toimunud meditsiinitöötajate ahistamisi, röövimisi ja tapmisi. Meditsiinitransporti on kasutatud inimeste petmiseks ja vastaste aladele tungimiseks. Kõik nimetatu on aga rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumine. Meditsiinitöötajate ründamisega rikutakse tervishoiutöötajate neutraalsuse printsiipi ning see võtab abivajajatelt võimaluse kiirele abile. (4)

Suur osa rahvusvahelisest humanitaarõigusest tugineb 1949. aastal vastu võetud Genfi konventsioonile ning selle lisaprotokollidele aastatest 1977 ja 2005. Sellele on alla kirjutanud 196 riiki. Genfi konventsioon käsitleb relvakonfliktist mõjutatud isikute ja objektide kaitset ning sätestab relvakonflikti korral haiglatesse, haigetesse ja meditsiinitöötajatesse puutuva. (5)

Kõik relvakonflikti osapooled peavad järgima rahvusvahelist humanitaarõigust. Näiteks peavad Genfi IV konventsiooni II osa artikli 18 kohaselt konflikti osapooled alati austama ja kaitsma tsiviilhaiglaid ega tohi neid ühelgi tingimusel rünnata. Artikli 19 kohaselt ei lõppe tsiviilhaiglate kaitse ka siis, kui neis haiglates ravitakse haigeid ja haavatuid, kes on relvajõudude liikmed. Artikli 20 kohaselt tuleb austada ja kaitsta ka tsiviilhaiglate personali. (6)
Genfi I konventsiooni III peatükk sätestab suhtumise peamiselt haavatud või haigete sõjaväelastega tegelevatesse meditsiiniüksustesse ja –asutustesse relvakonflikti olukorras. Artikkel 19 ütleb, et ühtegi meditsiiniasutust ei tohi mingil tingimusel rünnata ning konfliktiosalised peavad neid alati austama ja kaitsma. Sama konventsiooni IV peatükk sätestab meditsiinipersonali kaitse ning privileegid. (7)

Ka selle aasta jooksul on maailma juhtivad organisatsioonid nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) ja Euroopa Liit (EL) esitanud resolutsioone ja väljaütlemisi humanitaarõiguste kaitseks. 28. aprillil 2016 võeti EL-s vastu resolutsioon, mille kohaselt peab olema haiglate ja koolide ohutus tagatud ka sõjakolletes. Liikmesriike kutsuti üles teatama humanitaarõiguste rikkumistest ja tagama rahvusvahelise humanitaarõiguste kaitset. (8) 3. mail 2016 võeti ÜRO-s vastu resolutsioon 2268, milles mõisteti tugevalt hukka meditsiiniliste asutuste ja personali ründamine sõjalises konfliktis. Samuti rõhutati Genfi konventsioonist kinni pidamise olulisust. (9) Paraku ei ole see aga lõpetanud haiglate pommitamist kriisikolletes.

Haiglate ja meditsiinitöötajate ründamist ei tohi aktsepteerida. Lubades rünnakute toimumist, ilma et sellele järgneks avalikku debatti ja karistusi, kiidame heaks inimsusevastased- ja sõjakuriteod. Saavutamaks tervishoiuteenuste, meditsiinitöötajate ja patsientide kaitset, tuleb rakendada meetmeid erinevatel rahvusvahelistel ja ühiskondlikel tasanditel. Olulisemateks meetmeteks peame alljärgnevaid.

  • ÜRO ja teised rahvusvahelised ühendused karistavad humanitaarõiguste rikkumisi ning teevad kõik endast oleneva, et rikkumisi ära hoida.
  • Riigid tunnistavad mistahes viisil tehtud rünnakuid tervise sektorile kui rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumist.
  • Nii rahvusvahelise ja riikliku meedia kui ka sotsiaalmeedia kaudu mõistetakse meditsiiniasutuste ja -töötajate vastased rünnakud hukka. Meedia ülesandeks on pöörata probleemidele tähelepanu, levitada vastavasisulist õiget informatsiooni ning selle kaudu tõsta laiema avalikkuse teadlikkust.
  • Igaüks austab ja toetab arstide õigust ning kohustust aidata kõiki inimesi, olenemata nende vanusest, soost, haigusest, uskumustest, rassist, etnilisest päritolust, rahvusest, poliitilistest vaadetest, seksuaalsest orientatsioonist, sotsiaalsest positsioonist ühiskonnas.
  • Meditsiinitöötajatele, kes tegutsevad kriisipiirkondades ning riskivad teisi aidates oma eluga, avaldatakse austust ja toetust.
  • Meditsiinitöötajad ja -tudengid teadvustavad probleemi olemust ning aitavad seda kajastada.
  • Õpilaste teadlikkust humanitaarõiguse olemusest ja selle rikkumistest tõstetakse, lisades õppeprogrammi vastavate teemade käsitluse.
  • Organisatsioone, mis tegelevad kriisiriikides meditsiinilise või muu abi tagamisega, toetatakse rahaliselt. Sellisteks organisatsioonideks on teiste hulgas näiteks Piirideta Arstid, Rahvusvaheline Punane Rist, Süüria Ameerika Meditsiiniühing (ingl k Syrian American Medical Society).
  • Inimesi, kes on pidanud kriisikoldest mõnda teise riiki põgenema, koheldakse võrdväärsetena. Neile pakutakse abi ja toetust ning neid ei diskrimineerita.

 

Allikad

1. Medecins Sans Frontierers (2016) Review of Attack on Al Quds hospital in Aleppo City
2. World Health Organization (2016) WHO condemns massive attacks on five hospitals in Syria. Kättesaadav: http://www.who.int/mediacentre/news/statements/2016/attacks-hospitals-syria/en/ (15.12.2016)
3. World Health Organization (2016) Report on attacks on health care in emergencies
4. Peerwani, N (2016) Physicians for Human Rights – Persecution of Health Workers. Kättesaadav: http://physiciansforhumanrights.org/issues/persecution-of-health-workers/ (13.12.2016)
5. Välisministeerium (2015) Rahvusvahelise humanitaarõiguse ülevaade. Kättesaadav: http://www.vm.ee/et/rahvusvahelise-humanitaaroiguse-ulevaade (13.12.2016)
6. Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsioon. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/79260 (13.12.2016)
7. 12. augusti 1949 Genfi (I) konventsioon haavatud ja haigete sõjaväelaste olukorra parandamise kohta maismaal. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/79239 (13.12.2016)
8. ÜRO (2016) Security Council Adopts Resolution 2286 (2016), Strongly Condemning Attacks against Medical Facilities, Personnel in Conflict Situations. Kättesaadav: http://www.un.org/press/en/2016/sc12347.doc.htm (27.11.2016.)
9. Euroopa Parlament. 2016/2662(RSP) – 28/04/2016 Text adopted by Parliament, single reading. Kättesaadav: http://www.europarl.europa.eu/oeil/popups/summary.do?id=1435283&t=e&l=en (27.11.2016.)