Alates 2011. aasta suvest võib seaduse kohaselt tervishoiuteenuse osutamisel osaleda vähemalt IV kursuse läbinud arstitudeng, kes täidab arstikohustusi oma pädevuse ja oskuste piires vastutava arsti juhendamise ja järelvalve all, omamata sealjuures tervishoiutöötaja registreeringut. (https://www.riigiteataja.ee/akt/105012011012)

Kuhu saab tööle minna?

  • Maakonnahaigla
  • Keskhaigla
  • Regionaalhaigla
  • Erahaigla
  • Perearstikeskus
  • Rehabilitatsioonikeskus
  • Kiirabi (abiarsti/ brigaadijuhina ei saa töötada igal pool Eestis)
  • Teised tervishoiuga seotud asutused, kes võtavad abiarste tööle – tegelikult on peamine ise asjalik olla ja küsida 🙂

Infot, kus on varasematel aastatel töötatud, leiab abiarstide tagasiside dokumentidest (leitavad EAÜSi kodulehelt). Häid vihjeid ja kogemusi tasub julgelt uurida nii enda kui vanemate kursuste üliõpilastelt.

Mis osakonda tööle minna?

Sageli on abiarstil hea töötada perearstikeskuses, kus kohtab väga erineva profiiliga patsiente, töötempo on rahulikum ja kontakt juhendajaga isiklikum. Haiglates rakendatakse abiarste sageli erakorralise meditsiini osakonnas. See aga ei tähenda, et tudeng ei võiks töötada mõnes teises osakonnas. Kitsa spetsiifikaga osakondade puhul võiks jälgida, et tudengil oleks vastav tsükkel läbitud (siia alla ei kuulu perearstikeskuse ja EMO töö). Kui IV kursuse lõpetanud tudeng satub tööle osakonda, millele vastavat teoreetilist tsüklit ta ei ole läbinud, võib see tekitada pettumust nii abiarstile, kes ei tunne tööl oma väärtust, kui ka tema juhendajale, kellel on raske tudengile ülesandeid seada, ning abiarsti kasutegur võib jääda väikeseks.

Kuidas tööle kandideerida?

Potentsiaalsele tööandjale (nt haigla üldkontaktile) tuleb saata oma CV ja töösoov. Meilis on sobiv mainida, mis kursuse üliõpilasega on tegu ja lisaks loetleda need erialad, mille tsükkel tudengil läbitud on. See hõlbustab tudengile töö leidmist ning tagab, et abiarst ei satu osakonda, kus tema hetke teadmistest töö jaoks puudu jääb.

Koht kandideerimiseks tuleb tudengil leida ise ja loetelu vabadest töökohtadest ei eksisteeri. Seda põhjusel, et igal aastal on haiglate vajadus abikäte järgi erinev ning ka rahalised ressursid piiratud. Abiarstindus ei ole riiklikult rahastatud, mistõttu peavad tervishoiuasutused ise vajalikud ressursid leidma, et abiarste palgata.

Kui tudeng on huvitatud kindlast osakonnast, võib pöörduda otse osakonna (nt osakonna juhataja või sekretäri) poole. Vahel leitakse tudengile rakendust just seetõttu, et ta näitab üles kindlat huvi ja initsiatiivi – ilma otsese huvita ei oleks abiarsti töökohta osakonna poolt ehk üldse välja pakutud.

Milline on abiarsti palk?

Abiarstide palk varieerub vastavalt töökohale. EAÜS on soovitanud abiarstide miinimumpalgaks määrata 60% arsti tunnitasust. Kuna see on soovituslik, ei saa garanteerida, et kõikjal sellist summat ka makstakse. Sageli tõstetakse abiarstil palka, kui ta on juba mõne aja töötanud ning oma väärtust osakonnale tõestanud (siia alla kuuluvad enamasti need tudengid, kes töötavad abiarstina aastaringselt, mitte ainult suvel).

Abiarstindus ei ole riiklikult rahastatud, mistõttu varieerub palganuber vastavalt tervishoiuasutuste võimekusele. Samuti ei kuulu abiarsti teenused haigekassa teenuste loetellu, mistõttu ei ole abiarste kaasatud kollektiivlepingusse ja nende miinimumpalk ei ole määratletud.

Paneme südamele, et abiarstinduse süsteem loodi eesmärgiga pakkuda tudengitele võimalust puutuda kokku arstitööga enne residentuuri asumist. Varasemalt said arstitudengid tervishoiuasutustes töötada vaid hooldajate või abiõdedena. Tegemist on õppimisvõimalusega ja ei ole primaarselt mõeldud “rahateenimise kohana”. Kasutage seda väärtuslikku võimalust heatahtlikult!